"Kas, millal ja kuidas pärast lapse sündi tööle naasta?" küsimused on tuttavad ilmselt kõigile kodustele lapsevanematele. Kindlasti sõltuvad vastused nii inimesest, tema soovidest, olukorrast kui ka võimalustest. Igaüks peab leidma endale sobivaima tee.
Uurisime coach'ilt, sisuloojalt ja praeguseks 2-aastase Camilla emalt Liisa-Maria Connorilt, milline oli tema kogemus beebi kõrvalt töötamisel ning milliseid soovitusi on tal töö, laste ja muu elu ühildamiseks.
Millal on sobilik aeg beebi või väikelapse kõrvalt tagasi tööle asuda?
See on väga individuaalne. Osad tahavad koheselt tööle asuda, teised tahavad kauem ainult lapsele pühenduda. Ühtset õiget vastust siin ei ole. Tuleb kuulata sisetunnet ja hinnata erinevaid eluvaldkondi - mis on mõistlik ja mis mitte. Lapse saamine kindlasti ei välista töötamist.
Sina jätkasid 2 aastat tagasi osalise koormusega töötamist kohe pärast beebi sündi. Miks sa nii otsustasid? Mis olid selle otsuste juures positiivsed küljed?
Minu professionaalne elu on minu identiteedi suur osa. Ma tundsin, et kui ma seda rolli natuke täita saan, siis saan olla ka parem ema ja naine. Samuti arvasin, et osaliselt töötamine on mu vaimsele tervisele parem, kui et see täiesti välja lõigata. See oli puhtalt valik.
Koormus oli täpselt selline, et ma teadsin, et mul ei ole meeletut pinget, vaid töötamine annab mulle rohkem energiat juurde. Suuresti mõjutas mu otsust ka see, et ma väga armastan oma tööd. Kui mulle enda töö ei meeldiks, siis tõenäoliselt ei oleks sinna nii ruttu tagasi kibelenud.
Milline su koormus vastsündinu kõrvalt oli?
Kuskil 10-15 tundi nädalas. Iga päev 2-3 tundi. Päeva esimeses pooles oli mu abikaasa lapsega. Tagasivaadates - kartsin väga, et võtan selle otsusega enda abikaasalt aega ära. Tema aga siiamaani ütleb, et on väga tänulik, et ta sai selles vanuses meie lapsega aega veeta. Alguses on lapse side emaga üldiselt palju tugevam ja see oli isa-tütre suhtele väga hea, et nad said selles vanuses palju aega koos veeta.
Enne emaks saamist kartsin väga, et ma kaotan ennast või et see saab olema minu elu kontrolliv roll. (Mis on muidugi täiesti okei, kui see mingi periood nii ongi). Aga arvasin, et oma professionaalse poole hoidmine - kasvõi natukenegi - on mulle suureks abiks.
Arvasin, et lõpuks võidavad sellest kõik, kui mina natuke ka töö tegemist jätkan. Värske emana lähed läbi väga paljudest muudatustest ja mõtled täiesti uusi mõtteid. Töökeskkonnas olek andis mulle enesekindlust juurde.
Kui nii palju muutus, siis edasi töötades tundsid, et vähemalt midagi tuttavat jääb alles ja samaks?
Jah, just! Emaks saades on alguses nii palju küsimusi: “Kas ma teen ikka õigesti?”, “Kas ma olen piisav?” jne. Töö puhul oli mul vähemalt tunne, et tean täpselt, mida ma teen ja teen seda hästi! Ja vahepeal oli ka tore rääkida täiskasvanud inimestega intelligentset juttu. See aitas hoida mõtte teravamana.
Mis oli sinu jaoks beebi kõrvalt töötamise juures kõige keerulisem/väljakutsuvam?
Samuti antud eluetapile sobiva graafiku ja struktuuri ülesehitamine - lapse toitmine, jalutamine, kõned klientidega, abikaasaga aja veetmine jms. Kõikide rollide teadlik nädalasse planeerimine.
Kaua sul võttis aega, kuniks tundsid, et graafik on paika loksunud ja erinevad rollid tasakaalus?
Ma arvan, et hetke “nüüd ma olen kohale jõudnud” ei ole ega tulegi. Lapse vajadused, rütm ja üldine olukord on pidevalt muutuvad ja oluline on adapteeruda.
Mis sa arvad - kas sul oleks olnud lihtsam või raskem, kui oleksid töö tegemisest täiesti loobunud?
Ma saan seda ainult hüpoteetiliselt öelda, aga arvan, et oleks olnud raskem. Üheks põhjuseks on ka see, et lapsele on suur koorem kanda, kui tema ongi ainuke ema väljund. Jällegi - kindlasti mingis etapis ongi täiesti normaalne ainult lapsele pühenduda, aga arvan, et minu jaoks ei oleks see toiminud.
Kuidas sinu päev beebi kõrvalt töötades välja nägi?
See muutus veidi pidevalt. Aga üldiselt - ärkasime, sõime, panin ennast ja lapse päevaks valmis. Pärast seda oli abikaasa paar tundi lapsega ja mina tegin tööd - klientidega kõnesid. Lõunast lõpetasin tööga. Enamasti kärutasin siis mitu tundi - kuulasin podcaste või tööga seotud lindistusi. Kui mul oli juba pikk ring tehtud ja laps veel magas, istusin ka pargipingil ja vastasin e-kirjadele. Aga jällegi - mitte sellepärast, et ma oleks pidanud, vaid tahtsin seda teha ja olin sellest elevil. Õhtul veetsime perega aega.
Töö puhul see, kas sa pead või sa valid, mõjutab kindlasti väga palju meelestatust ja valmidust asju välja nuputada. Mina valisin seda kõike teha.
Ka muudes tegevustes võtsin seisukoha, et kui ma tõesti midagi teha tahan, siis ma ei jäta seda tegemata sellepärast, et olen nüüd ema ja mul on laps.
Ühesõnaga sa ei loobunud lapse pärast enda elust?
Jah. Lõpuks peab laps sobituma meie ellu, mitte et mina pean muutma kõik oma lapse järgi. Abikaasaga leppisime samuti algusest peale kokku, et kord kuus käime ka kahekesi väljas. Mäletan siiani, et kui Camilla oli 1-kuune ja kahekesi välja läksime, siis kuigi oli väga hirmus ja ema süütunne oli väga tugev, oli see väga tervislik ja lõpuks kõigile hea.
Kuidas sinu päev/nädal nüüdseks 2-aastase kõrvalt välja näeb?
Camilla käib 3 korda nädalas hoius. Nendel päevadel on minu päev täis planeeritud. Hommikul viib abikaasa lapse hoidu, mina alustan tööga. Proovin nendesse päevadesse ka trennid ajastada. Õhtul lähen mina Camillale järele, pärast seda teeme süüa ja õhtustame koos. Kui Camilla ei ole hoius, teeme koos vahvaid asju: saame sõpradega kokku, avastame uusi kohti.
Mis tööriistad, harjumused ja nipid aitavad beebi/väikelapse kõrvalt efektiivsemalt töötada?
Minu jaoks oli kõige olulisem asjade üles märkimine. Teadsin, et mida ma kirja ei pane, see tehtud ei saa. Mitte ainult päeva ülesehitus, vaid ka nädala planeerimine. Mina kasutan Outlooki kalendrit ja asjade kirjapanekuks Notes või Evernote rakendusi.
Ajale lisaks on oluline juhtida ka enda energiat. Tuleb hinnata, mida ja kui palju oled võimeline antud hetkedel tegema. Graafikusse on hea sisse planeerida ka puhkuse ja enda laadimise aeg.
Mida sa täpsemalt kirja panid?
Absoluutselt kõike. Mida poest on tellida või osta vaja, kelle kirjutada jne. Mida vähem lasuda oma mälul, seda rohkem on rahutunnet. Mul ei kripelda ega ole ärevust, kas midagi on tegemata.
Oled nüüdseks 2-aastat beebi/väikelapse kõrvalt töötanud. Kas tunned, et emaks saamine on sind ka erialaselt kuidagi muutnud?
Kindlasti olen muutunud palju empaatilisemaks. Töötasin ka enne väga paljude klientidega, kes on lapsevanemad. Enne lapsesaamist ma kohati nende vaatevinklit täielikult ei mõistnud.
Naiselikumaks. Ma võtan asju rahulikumalt. Kui ma ei jõua, siis ma ei jõuagi ja lepin sellega. Olen endaga hellem. Samuti ka efektiivsemaks. Ma tean, et ma pean oma aega teadlikult ja efektiivselt kasutama. Kui olen lapsega, siis tahangi temale pühenduda, mitte muretseda, kas kõik kliendid on teenendatud. Kui oled kodus - ole kodus. Kui oled tööl - ole tööl.
Töötasid algusest peale kodukontoris. Millised soovitusi oskad jagada kodukontoris töötamiseks, kui beebi/laps on samal ajal kodus? Mida kindlasti teha ja mida võimalusel vältida?
Eraldi koht töötamiseks. Kuigi voodis pidžaamas töötamine tundub mõnus, ei ole see produktiivne ega jätkusuutlik. Isegi kui ei ole töötamiseks eraldi tuba, siis mingi koha või nurga saab ikka tekitada ja töötamise koha eristada.
Viisakamalt riidesse panek. Eriti värske emana korralikuma sviitri või pintsaku pealepanek annab enesetundele väga palju juurde.
Kirjutasin kodukontoris töötamisest pikemalt enda blogis.
Lapse spetsiifiline on see, et kui on vaja osaleda koosolekul, teha kõne või muidu täielikult keskenduda, siis võimalusel tagada, et keegi teine tegeleks neil hetkedel lapsega. Kui mul oli kellegagi kõne kokku lepitud, siis oli alati abikaasa või keegi teine lapsega, et mina saaksin olla 100% mentaalselt töö juures.
Uneaegadele ma kõnesid kunagi ei planeerinud, sest nendele ei saanud alati kindel olla - kas laps jääb magama ja kaua ta magab. Erinevaid administratiivseid tegevusi aga küll, kus ei ole vahet, kas teen seda 10 minutit varem või hiljem.
Kuidas käituda olukorras, kui sul on just tähtis kiri või mõte pooleli ja laps hakkab järsku nutma ja katkestab mõttelõnga? Kuidas jääda rahulikuks?
Ma ei lasknud sellistel olukordadel eriti tekkidagi. Kui teadsin, et pean olema tööl täielikult kohal ja keskenduma, siis vastutas keegi teine Camilla eest.
Administratiivsete ja muude jooksvate tegevuste puhul proovisin hoida ootused pigem madalal. Kõige frustreerivam on see, kui ootused ja tegelikkus ei lähe kokku. Enda meelestatuse seadmine on teadlik töö. Ootused peavad olema realistlikud, mitte ülioptimistlikud.
See kehtib ka muude tegevuste puhul. Kui planeerisid, et lapse une ajal pesed pesu ära või teed muid koduseid toimetusi ja järsku laps lihtsalt ei maga, siis see olukord ongi väga frustreeriv. Nendel hetkedel tuleb endale meelde tuletada, et mitte midagi ei juhtu, kui teen seda paar tundi hiljem või hoopis järgmisel päeval. Tuleb endaga hell olla!
Kuidas oma aega töö, koduste toimetuste, laste, pere, sõprade ja kõige muu vahel tasakaalukalt jagada?
Ajakasutusega tuleb olla loominguline. Näiteks ei pea sõbrannaga istuma kohvikus, vaid võid ta kutsuda koos lapsega jalutama - laps magab kärus ja saab ka nii jutud räägitud.
Mida teha, kui tunned, et kõike on liiga palju ja enam ei jaksa? Kas, kuidas, kellelt ja millist abi küsida?
Tuleb endalt küsida, kas asjad, mida teen - kas ma teen neid sellepärast, et olen neid lihtsalt alati teinud või ma päriselt tahan neid teha. Tõenäoliselt tulebki mingid tegevused elimineerida, osad delegeerida, automatiseerida. Tellid toidu koju, mitte ei tassi poekotte; teed suurema koguse toitu korraga mitmeks päevaks ette jne. Endaga rahu teha, et kõiges ei pea olema kõige-kõigem.
24/7 ema olla on väga raske. Oluline on vajadusel abi küsida. Inimestele tegelikult meeldib aidata ja keegi ei vaata sind imelikult, kui sa abi palud.
Kas sa sooviksid veel midagi lisada?
Kõlama võiks jääda see, et ükskõik kas lapsega või lapseta - üldjuhul ei pea mitte midagi tegema. Sa pead tegema neid asju, mida sa valid ja mis on erinevaid aspekte arvesse võttes sinu jaoks mõistlikud ja vajalikud.
Tuleb välja juurida limiteeriv teistega võrdlemine. Mina räägin nendest asjadest, mis on minu jaoks toiminud. Inimeste soovid, lähtepunktid ja tegutsemisviisid on aga erinevad ja see ongi okei.