Kes on eripedagoog? Mis on tema töö sisu ja eesmärk?

Eripedagoog on tugispetsialist, kes oskab arendada lapse tähelepanu, taju, mälu ja mõtlemist. Ta õpetab lapsi õppima. Tema töö on mõista, mis tasemel laps hetkel on ja kuhu ta on võimeline lähiajal jõudma. Selleks viib eripedagoog läbi uuringu, seejärel seab jõukohased eesmärgid ning lõpuks planeerib tegevused, mis last arendavad. Kindlasti on eripedagoogi ülesanne teha koostööd teiste spetsialistide ja lapsevanematega.

Millised on levinumad põhjused eripedagoogi poole pöördumiseks?

Esmalt tuleks alustada sellest, kes eripedagoogi poole pöördub, nt õpetaja koolis või lasteaias, lapsevanem või õpilane ise. Viimane on küll pigem erand. Enamasti pöördub eripedagoogi poole oma murega ikkagi õpetaja - õpetaja ise on hädas, sest tal puuduvad teadmised või oskused, kuidas last piisavalt toetada, kuidas dokumentatsiooni täita jne.

Kui aga rääkida nendest lastest, kellele eripedagoogiline tugi on määratud, siis võiks üldistatult öelda, et vastavalt vanusele just sellel põhjusel, mis kõige rohkem välja paistab. See tähendab, et lasteaias pöördutakse eripedagoogi poole pigem selleks, et sotsiaalseid oskusi ja tunnetusprotsesse arendada, esimestes klassides on fookus lugemis- ja kirjutamisraskuste arendamisel ning teises ja kolmandas kooliastmes on pöördumise põhjused seotud pigem käitumisraskustega ja ainespetsiifiliste teadmiste omandamisel. Aga pärast pöördumist võib hoopis selguda, et pöördumise põhjus oli ainult jäämäe tipp ja raskuste põhjus seisneb hoopis kusagil sügavamal. Nt õpilasel võivad olla raskused võõrkeele omandamisel või ajaloos, aga välja kerkivad hoopis meeldejätmise ja meenutamise raskused, raskused õpitu seostamisel ning iseseisvalt õppimise planeerimisel. Seega enamasti tegeleb eripedagoog ikkagi tunnetusprotsesside arendamisega ning samal ajal õpetab lapsi, kuidas õppida.

Kas lapsevanem peaks eripedagoogi poole ise pöörduma või suunatakse laps vajadusel lasteaiast/koolist?

Kui lapsevanem märkab kodus mingisuguseid raskusi või kõrvalekaldeid lapse arengus, siis võib lapsevanem alati kooli või lasteaia poole oma murega pöörduda. Ja esimene kontakt võiks alati olla lapse õpetaja või kui laps lasteaias ei käi, siis perearst. Tavapärasem on aga see olukord, kus kool või lasteaed ise annab märku, et laps võiks vajada tugispetsialisti abi. Kuid see veel ei tähenda, et asutusel on olemas ka piisavalt ressursse, et lapsele tugiteenust pakkuda. Lapsevanemal on oluline teada, et kui lapsele on Rajaleidja soovitanud spetsialisti teenust, aga asutuses puudub spetsialist, siis koolil on kohustus siiski see teenus tagada.

Kas erivajadustega lapsed peaksid olema tavarühmas/klassis või eraldi?

Ideaalis võiksid erivajadusega lapsed olla nii palju eakaaslastega kui võimalik. Kuid reaalsus on see, et lapse heaolu jaoks peavad olema tagatud tingimused. Nt asutus peaks hoolitsema selle eest, et eakohase arenguga lapsed oskaks kaasata oma kaaslasi. Erivajadusega laps ei pea olema alati see, kes kohaneb ja muudkui püüab teistele meele järele olla. Kõik osapooled peavad pingutama. Asutus peab tagama jõukohase õppe ja kompetentsed spetsialistid. Kui vähemalt kaks viimast kriteeriumi pole täidetud, siis võib lapsel kasulikum olla erikoolis/-rühmas, kus tingimused on suurema tõenäosusega täidetud.

Kuidas saab lapsevanem oma lapse arengut kõige paremini toetada?

Eakohase arenguga laps areneb justkui iseenesest. Talle piisab sellest, kui lapsevanem mängib temaga ja kaasab last põnevatesse tegevustesse (nt söögi valmistamine, koristamine). Kui lapsevanem soovib lapsele midagi õpetada, siis tuleks arvestada jõukohase arendamise põhimõtetega. See tähendab, et lapsele tuleks pakkuda tegevusi, mis pakuvad talle piisavalt pingutust ehk poleks liiga lihtsad ega liiga rasked. Parim indikaator, kas tegevus on jõukohane, on abi vajadus. Kui täiskasvanu peab abistama last (näitab ette, teeb koos lapsega, selgitab lapsele), siis laps areneb. Selle kõrval peab lapsel piisavalt olema neid tegevusi, mida ta suudab iseseisvalt teha, et laps kogeks eduelamust ning oleks iseseisev.

Kui laps on juba käinud spetsialisti juures ning on leitud, et laps vajab tuge, siis parim asi, mida lapsevanem saab lapse jaoks teha on koostöö spetsialistiga. Tuleb leida aega, et lapsega tegeleda ning rakendada teadmisi/võtteid, mida spetsialist on soovitanud. Suureks boonuseks on see, kui lapsevanem saab koos lapsega spetsialisti vastuvõtul osaleda ning spetsialist saaks lapsevanemat juhendada.

Millised on levinumad vead, mida lapsevanemad lapse arengu seisukohalt teevad?  

Lapsevanem on oma lapse jaoks kõige tähtsam inimene maailmas. Lapsevanem annab endast parima, arvestades enda teadmisi ja oskusi. Spetsialisti eesmärk on toetada lapsevanemat ning anda talle informatsiooni, mille najal saaks ta paremaid otsuseid teha.

Eakohase arenguga lapse puhul tuleb lähtuda tavapärastest üldistest printsiipidest - last tuleb austada ning temaga peab arvestama (huvid, eelistused, soovid). Probleemid tekivad siis, kui vanem on oma käitumiselt lapse suhtes äärmuslik - liiga kaitsev, liiga karm, liiga hoolitsev või vastupidi annab vähe tähelepanu, asendab ennast teleka või nutiseadmega, ei aita lapsel enda tundeid reguleerida jne. Näiteks kui lapsevanem räägib lapsega liiga palju ja ei lase lapsel rääkida, siis ei saa lapse kõne ja sotsiaalsed oskused tavapärast rada pidi areneda. Kui lapsevanem on ülikaitsev ning ei lase lapsel katsetada, siis lapse uudishimu ja loovus saavad kannatada. Lapsevanem peaks pidevalt mõtlema, kas see, mida ma teen, on ikka põhjendatud ja vajalik.

Kui palju on laste kõnehäired tingitud keskkonnast ja kui palju geneetikast?

Enamasti on kõne- ja keelehäired tingitud geneetikast. Kõnekeskkond peab olema äärmuslikult halb, et tekitada häireid. Keskkond võib vallandada kõne-keelepuude kui selleks on soodumus. Ja veel, lisaks geneetikale tekib palju häireid ka teadmata põhjustel.

Aga käitumishäired?

Käitumishäired on ebasoodsa keskkonna tagajärg. On erivajadusi, mille puhul ilmneb käitumisprobleem kiiremini ja vähemate mõjutajate tõttu. Nt kui eakohase arenguga laps on ülimalt ebasoodsas keskkonnas, siis temal ei pruugi käitumisraskusi tulla. Samas erivajadusega lapsele piisab, kui tema elus on mõni ebasoodne tegur, et ilmneks käitumishäire. Isegi kui lapsel on psühhopaatia, siis keskkonnal on väga oluline roll selles, kuidas see avaldub. Nt kas ja kui palju esineb noorukil käitumisprobleeme. Kuna käitumishäire on tagajärg, siis tuleb tegeleda ka algpõhjustega.

Kuidas mõjutavad nutiseadmed lapse aju arengut?

Mitmed uuringud on näidanud, et ekraaniaeg on mahavisatud aeg. See tähendab, et ekraani taga laps ei arene. Näiteks, kui laps tarbib iga päev ekraani ühe tunni, siis nädala peale koguneb mahavisatud aega juba 7 tundi. Kuu ja aasta lõikes koguneb neid tunde juba kahetsusväärselt palju.

Uuritud on ka ekraanide kahjulikku mõju lapsele. Näiteks on ekraanid sõltuvust tekitavad ning me ei soovi ju seda, et meie laps oleks millestki sõltuvuses. Ekraanid on ka väga stimuleerivad võrreldes reaalses keskkonnas toimuvate situatsioonide ja mängudega. Liigne ekraani tarbimine võib viia olukorrani, kus “tavalised” ja arendavad mängud ei olegi lapse jaoks enam huvitavad. Samuti ei toimu ekraani taga kommunikatsiooni ning kui laps veedab eakaaslaste asemel aega nutiseadmes, siis võivad kesiseks jääda tema sotsiaalsed oskused. Ekraani negatiivseid mõjusid võib tegelikult loetlema jäädagi.

Aga isegi problemaatilisem on hoopis vanemate enda ekraanisõltuvus, mis kujundab omakorda laste ekraanidega seotud harjumusi. Näiteks mänguväljakul ei mängi vanemad oma lastega, vaid istuvad pingil ja vaatavad oma telefoni. Lapsega koos aega veetes on vanemate mõtted mujal. Iga telefoni piiksu peale on vaja kohe reageerida. See lõhub lapsega kontakti ja mängu ning lapsed on piisavalt nutikad, saades aru, et vanem ei ole tegelikult nendega.

Kui kaua võib laps päevas erinevate ekraanide ees veeta? 

Selle kohta on erinevaid seisukohti, kuid üks on selge - suure tõenäosusega tuleks praegust aega vähendada. Oluline on seejuures pakkuda lapsele alternatiivseid tegevusi ning selgitada, miks me seda aega vähendame. Ja kindlasti olla lapsele ise eeskuju ehk vähendada seda ekraanide aega terve perega KOOS.

Aga kui tarbida nutiseadmeid mõõdukalt ning sihipäraselt, kuidas siis muuta ekraaniaeg arendavaks? Näiteks väikeste lastega saab vestelda nendel teemadel, mida nad videos/multikas nägid. Videote järgi saab lapsega teha teaduskatseid, meisterdada mänguasju, kokata jne. Suurematele lastele võiks õpetada kasutama ekraane praktiliselt: kuidas äppide abil sõpradega suhelda, kuidas otsingumootorist infot leida, kuidas vajadusel endale takso tellida, kuidas kasutada kaarti ühest kohast teise liikumiseks või kuidas kasutada erinevaid programme koolitööde tegemisel. Kindlasti peaks lapsi harima ka ohtude teemal, mis neid internetis varitsevad, sh valeinformatsioon.

Kui laps käib lasteaias/koolis. Kas ja kui palju tuleks lisaks kodus lapse arendamisega/õppimisega tegeleda?

Koolieelikutel on veel väga oluline õppimismeetod mäng. Seetõttu on vaja lapsega palju mängida, nt fantaasiamänge, rollimänge, reeglimänge. Mängu käigus võib lapselt küsida mõtlemist ja probleemilahendust soodustavaid küsimusi. Väga arendav on ka raamatute lugemine, lugudest vestlemine ja lugude jutustamine. Lugema ja kirjutama võib laps õppida koolieelikuna lasteaias ning eelkoolis. Õpetajad saavad vajadusel anda koju lisaharjutusi. Seega enne kooli pole eraldi õppida enamasti vaja, vaid keskenduda tuleks mängule.  

Koolilaps võiks koduste töödega enamasti iseseisvalt hakkama saada, sest need peaksid kinnistama koolis õpitut (v.a eriprojektid, mille eesmärk on midagi uut õppida või suunata perekonda ühistegevustele). Aga eelduseks on muidugi see, et kodutööd vastavad konkreetse lapse arengu tasemele. Kui laps on tegelikult juba klassis raskustes, siis ei suuda ta tõenäoliselt ka kodus neid ülesandeid iseseisvalt täita. Sellisel juhul võiks kindlasti sellest ka õpetajale märku anda. Õpetaja ja eripedagoog peaksid raskustes lapse õpet kohandama nii, et laps kogeks eduelamust.

Foto: Carol-Liis Metsla

Kas last tuleks tehtud pingutuse eest premeerida? Millised on head premeerimise praktikad?

Premeerimine ja karistamine on ühe mündi kaks poolt. Karistamise osas on vanematel ja õpetajatel ilmselt sarnasem suhtumine. Nt lapse löömine halva käitumise pärast on taunitav. Premeerimine aga lõhestab ühiskonda päris palju.

Uuringud küll näitavad, et lapsi premeerides teevad nad meelsamini ülesandeid, kuid seda päris suure hinnaga. Lapsed, kes teevad midagi välise motivatsiooni tõttu, kannatavad täiskasvanutena sisemise motivatsiooni probleemide käes. Mõelgem ise, kui laps saab pidevalt millegi eest kommi, tähekese, nuku, auto või kleepsu, siis tema eesmärk on ülesanne ära teha. Sisemine huvi ülesande vastu pole oluline, laps teeb ülesandeid stereotüüpselt, loovust kasutamata, ilmneb rohkem vigu. Aga mis kirjeldab edukat täiskasvanut/noorukit? See, et teda päriselt huvitab see töö/ülesanne, mida ta teeb, ta tahab süveneda ja uurida. Ta mõistab, et on teatud ülesanded, mida peab tegema või peab leidma alternatiivi, et ülesanne saaks tehtud (siinkohal aitab loov mõtlemine probleeme lahendada!). Isemõtlev inimene võiks vanemate eesmärk olla.

Meie generatsioon on üldjuhul harjunud premeerima - nii ennast kui ka lapsi. Täiskasvanutena me ka premeerime ennast pidevalt: olgu see tass kohvi, meditatsiooni paus, maniküür või mõni uus tehnikavidin. Kuidas siis lastega käituda? Eks aeg-ajalt premeerimine ei tee liiga, kuid tuleb kindlasti piire pidada! Premeerimine peab olema aga läbimõeldud tegevus: (1) premeerimisega ei tohi liialdada; (2) preemia peaks olema lapsele kättesaadav - see tähendab, et etteantud ülesanne ei tohi olla liiga raske, laps peab ka päriselt suutma seda preemiat välja teenida; (3) oma lubadustest tuleb kinni pidada ning (4) premeerida pole mõtet lapse omadusi, mille üle tal kontrolli pole. Näiteks on täiesti kasutu kiita last selle eest, et tal on ilusad juuksed. Samuti ei ole mõtet luua lapsele standardit võrreldes teistega. Kiita on vaja lapse individuaalset arengut ja pingutusi.

Tasub meeles pidada, et “tublitamine” on ka premeerimine. Siinkohal on oluline täpsustada, mida see laps eriti hästi tegi. Ka igasugune pingutus on oluline osa tegevusest, mida tuleb märgata ja tunnustada. Näiteks: "Ma nägin, et sa panid puslet nii keskendunult kokku nii pikka aega. Vau!"

Lapse ähvardamine vs meelitamine/äraostmine. Kuidas need lapsele mõjuvad? Kas kumbki nendest meetoditest sobib lapse millegi tegema panemiseks? Kui aga kindlasti on vaja, et laps midagi ära teeks ja mitte midagi muud ei aita, kumba varianti siis eelistada?

Kui lähtuda sellest, et kontakt täiskasvanu ja lapse vahel on väga oluline, siis peaks see tuginema usaldusel ja austusel. Ähvardamised ja meelitamised on manipuleerimine ning sellega tuleb ettevaatlik olla. Kui laps käitub väljakutsuvalt, siis on selle taga põhjus, mille avamisel ja analüüsimisel väheneb või kaob ka väljakutsuv käitumine. Väljakutsuv käitumine on tavaliselt stressireaktsioon olukorrale. Kas olukorda saab muuta, kohandada nii, et laps tunneks ennast turvalisemalt? Kui lapsega arutleda olukorra üle, siis peab mõistma, et sõnad ja väljendid, mida me kasutame peavad olema lapsele 100% selged. Abiks võivad olla pildid, märgid.

Alati on eelistatud lähenemised, mis keskenduvad positiivsele. Sellest lähtuvalt eelistatud laste äraostmine. See tähendab, et me tõstame lapse motivatsiooni lapse väliste vahenditega ning soov mingit ülesannet sooritada ei tule lapse enda seest. Loomulikult oleks ideaalne see, kui me suudaks arutluste, kiituste ja koostegutsemisega teha nii, et laps sooritab kõik ülesanded, sest ta tahab neid teha. Paraku ei toimi päris maailm nii. On olukordi, kus lapsi on vaja ära osta. Sama tehakse ka täiskasvanutega ju pidevalt. Osade inimeste puhul toimub see hästi, kuid teiste puhul mitte.

Üldised soovitused lapsevanematele?

Lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ning kui tal tekib mure lapse arengu osas, siis tasub kindlasti spetsialisti poole pöörduda. Alustada võiks lapse õpetajast või perearstist. Oluline on olla avatud ja teha spetsialistidega koostööd, aga alati võib küsida ka teist arvamust. Iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat. Kuid tasub olla ettevaatlik, et last erinevate tegevustega mitte üle koormata. Lapsel tuleb lasta olla ka laps ja indiviid. Lapse arendamisel võiks lähtuda tema vajadustest ja soovidest. Kokkuvõttes võib öelda, et lapsega ei pea terve päev tegelema. Piisab sellest, et lapsevanem leiab päeva jooksul neid hetki, mil saab lapsega kontakti luua ja koos tegutseda.

Kui soovid millegi kohta täpsemalt teada saada või tunned, et vajad abi, vaata lähemalt ja võta ühendust ERILO koolitused spetsialistidega: Kristi Jakobson (eripedagoog), Kristina Kutsar (eripedagoog), Liis Themas (logopeed)