1. Üks põnevamaid küsimusi inimese arengu juures on see, kui palju mängib meie kui inimeste väljakujunemisel rolli bioloogia ja kui palju määravad keskkonnast tingitud tegurid. Kui palju me tänaseks selle kohta teame ja mis on teie isiklik arvamus?

Seda teemat on hästi palju uuritud, et millised omadused ja võimed on geneetiliselt vanemate poolt kaasa antud ja millised on meie võimalused keskkonna abil lapse käitumist muuta, suunata. Laias laastus on jõutud järeldusele, et mõju on enam-vähem pooleks: umbes poole saame geneetilise pagasiga ja pool tuleneb keskkonnast. Lapsevanema rollis olles on hästi oluline teadvustada, et olenemata sellest, mis on looduse poolt kaasa antud, saame kindlasti muuta seda, mida meie lapsed teavad ja oskavad. Ehk keskkonna ja kasvatuse roll on hästi suur. Näiteks kui looduse poolest on laps beebieas rahutu, ei pea hästi kinni söögi- ega magamisaegadest, siis on lapsevanematel väga suur roll sellist beebit toetada, et ta saaks oma unevajaduse täis, oleks puhanud ja saaks piisavalt palju süüa ja kasvada. See, kui palju on looduse poolt antud ja kui palju keskkonna teha, ei mängi igapäevases kasvatuses muud rolli kui see, et osadel lastel paistavad mingid oskused tulema nagu iseenesest ja teistel peame vanematena teadlikult ja tahtlikult keskkonda kujundama, et laps saaks vajalikud oskused omandatud.

Mu isiklik arvamus käib ka kokku sellega, mis on õpikute vahele jõudnud. Seni, kuni mul oli üks laps, arvasin, et kasvatuse mõju on väga suur. Arvasin, et kõik see, mis mu laps hästi teeb ja oskab, tuleb ometigi sellest, et mina olen talle heaks vanemaks olnud. Pärast teise lapse saamist selgus, et päris suur roll on ka sellel, milline on lapse loomus. Kasvatusega saan pakkuda võimalusi, toetada ja aidata kaasa sellele, et lapse arengupotentsiaal kõige paremini avalduks.

2. Väikelapse aju on väga vastuvõtlik ja õpib juba ümbritsevat keskkonda jälgides igapäevaselt meeletult palju. Kui oluline on teadlikult tegeleda lapse õpetamise ja suunamisega?

Lapsega igapäevane tegutsemine ja lapsele vahvate võimaluste pakkumine on oluline, aga sellega ei tasu minna liiale. Tavalistes kodudes on olemas piisavalt palju erinevaid tegutsemisvõimalusi ja stiimuleid, mis toetavad laste arengut täiesti piisavalt, ilma et peaksime ekstra võimalusi otsima. Iseenesest õppimine ja igapäevasest keskkonnast oskuste, teadmiste omandamine on loomulik protsess, mille käigus laps õpib, kasvab ja areneb. Pigem on tänapäeval lapsele parimat tahtval vanemal oht laps üle stimuleerida. Kui laps on ülestimuleeritud, võib ta õppimisvõime väsimuse tõttu hoopis kahaneda. Teine asi on, kui laps kuulub riskirühma ja arstid on soovitanud mingile tegevusele rohkem tähelepanu pöörata.

3. Olete oma teadustöös uurinud palju kõne arengut. Mis on kriitilised faktorid lapse kõne arengul ja mida saab vanem omalt poolt teha, et aidata kõnel areneda?

Kui pisikestest lastest rääkida, siis on kaks võtmetegurit. Esiteks peaksime laskma endal lapsega rääkida nii, kuidas see iseenesest juhtub. Kui näeme väikest last, siis hakkame temaga rääkima natuke teistmoodi kui muidu - lühemate lausetega, heledama häälega ja ennast korrates. Sellise kõneviisi - “hoidja keele” - puhul on näidatud, et see toetab lapse kõne arengut. Teine võtmetegur, mida me ka täitsa spontaanselt kasutame, on see, kui märkame, et laps on jäänud midagi vaatama või näpuga osutama, siis hakkame sellest asjast lapsega rääkima. Uuringud on näidanud, et mida rohkem lapsega kõneldakse nendest asjadest, mis lapsele parasjagu huvi pakuvad, seda kauem laps neid asju silmitseb. Need kaks asja kokku aitavad kaasa lapse kõne ja sõnavara arengule.

4. Kas saaksite öelda, et mingi kindel vanus või arenguetapp on lapse arengus just eriti kriitilise tähtsusega?

Neid etappe, kus teatud omaduse või oskuse arenemise toetamine on eriti oluline, on mitmeid. Näiteks on näidatud, et kui vanemad reageerivad kiiresti sellele, kui beebi teeb häält või väljendab ebamugavustunnet, siis need lapsed suudavad juba pooleaastaselt kannatlikumalt oodata, et neile appi tuldaks. Väga varajases eas on oluline pakkuda lapsele turvatunnet ja teda abistada, kui tal on paha olla.

Üks hästi oluline komponent arengu juures on ka kõne areng. Kõne arengu puhul on laialt levinud teadmine, et tüdrukute kõne areneb kiiremini kui poistel. See peab paika siis, kui lapsed on 3-4 aastased. Aga päris esimesed kõne arengu etapid, kus laps hakkab esimestest sõnadest aru saama ja neid ütlema püüdma, ei ole poistel ja tüdrukutel väga erinevad. Eesti lapsed ütlevad oma esimesi sõnu umbes 10 kuu vanuselt. Umbes aastaselt võiks sõnavaras olla juba mitmeid sõnu. Kaheaastane laps võiks rääkida 2-3 sõnaliste lausetega ja võiks rääkida kümneid erinevaid sõnu. Kui laps on selleks ajaks veel üpris sõnatu, siis võiks välja uurida, kas laps on lihtsalt aeglasema arenguga või vajab kõrvalist abi kõne arendamisel. Individuaalsed erinevused on nii suured ja mõni laps on aeglase arenguga, aga kui kõne hakkab arenema, siis jõuab iseenesest teistele järele. Kui see nii ei ole, siis tagantjärele targana ei saa aega tagasi keerata. Seega ei tasu spetsialisti poole pöördumiseks oodata, kuni laps saab 3-aastaseks. Selleks ajaks saab kõige magusam kõne arengu periood juba kahjuks läbi. 4-5-aastane laps võiks rääkida üpris sarnaselt täiskasvanule. 5-aastasel võiks olla selged kõik häälikud, mida Eesti keeles kasutame.

5. Kuidas saab lapsevanem kõige paremini kaasa aidata sellele, et tagada lapsele üleüldine eakohane kognitiivne areng?

Tore on see, kui lapsega tegeletakse. See ei tähenda tingimata seda, et tuleb võtta ekstra tegevus, olla lapsega tundide kaupa koos ja muudkui tegeleda. Parima arengu tagamine võiks käia pigem kaasates last igapäevastesse toimingutesse, mängides lastega, vaadates koos raamatuid, ladudes koos klotsidest torne ja tehes selliseid asju, mida lastega tehakse. Eriti hea on, kui vanem enda ja lapse tegevust sõnadega kirjeldab. Lapse mõtlemise ja teadmiste arengut toetamisel on oluline pöörata tähelepanu sellele, mille vastu laps parasjagu huvi tunneb. Kui laps tunneb huvi tähtede vastu, siis võiks häälida neid tähti ette. Kui laps tunneb huvi mööduvate autode markide vastu, siis rääkida temaga nendest automarkidest, värvidest või suuruse erinevustest. Tihtipeale toetab lapse õppimist kõige paremini see, kui me laseme lapsel ennast juhtida - pöörame tähelepanu sellele, mis talle huvi pakub ja anname talle vastu eakohast informatsiooni, mida ta on valmis vastu võtma.

6. Nende aastate jooksul, mil olete uurinud lapsi ja nende arengut, kas olete tähele pannud mingit kitsaskohta või teemat, millele lapsevanemad võiksid kodus oma lastega tegeledes rohkem rõhku panna?

Lapsevanematena tahame oma lapsele kõige paremat ja iga lapsevanem tunneb oma last kõige paremini - on temaga kõige rohkem aega koos veetnud, teab milleks laps on võimeline ja millega laps veel hakkama ei saa. Seega teevad enamik lapsevanemaid juba suurepärast tööd. Spetsialisti rollist lähtuvalt mõeldes on minuni jõudnud see, kui lapsevanemad kahtlevad, kas laps areneb eakohaselt või ei arene ja arutavad seda oma tuttavatega. Mina soovitan seda arutada ka mõne sellise inimesega, kes on laste arengu kohta õppinud. Kõige lähem inimene, kelle käest küsida, kas muretsen ilma asjata oma lapse pärast või on sellel ka põhjust, on perearst. Perearstidel on olemas juhend, kuidas hinnata väikelapse arengut ja nad kindlasti oskavad adekvaatselt vastata, kas mureks on põhjust või mitte. Lapsevanemad ei peaks liiga kaua omaette muretsema, pigem soovitan rahustada oma südamehääl info otsimisega spetsialistilt. Internetist võime leida väga head infot, aga võime ka leida ebaadekvaatset infot. Vahel on sellel raske vahet teha, kui pole spetsialisti haridust.

7. Kui lasteaias käivad lapsed õpivad aias kasvatajatega seal seatud õppekava järgi, kas lisaks sellele peaks ka kodus mingeid õppetegevusi tegema?

Minu isiklik arvamus on see, et lasteaiaealise lapse esmane arenguülesanne on õppida suhtlema erinevate inimestega erinevates olukordades nii, et kõigil on hea. Õppida väljendama enda tundeid nii, et laps ei tee endale ega teistele liiga, õppida teiste inimestega arvestama, püüdma nende tunnetest aru saada ja asjakohaseid käitumisviise rakendama. Näiteks kui laps näeb, et teine on kurb, mis ta teha saab. Sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamine on lasteaialapse arengust olulisim osa. Kirjutamist, lugemist, arvutamist, geograafiat ja ajalugu jõuame alati õppida, aga lapsel on koolis oluliselt lihtsam, kui tal on head sotsiaal-emotsionaalsed oskused. Kui mina lapsevanemana saan valida, kas pärast lasteaiapäeva lõppu minna lapsega näiteks mõnda uude kohta, kus saame harjutada, kuidas seal käituda ja olla või teha töövihikust ülesandeid, siis valiksin selle esimese variandi.