1. Käes on viiruste hooaeg, lapsed on tihti tõbised. Millal peaksid lapsed lasteaiast koju jääma?

Kui varasemalt lubasid perearstid ja lasteaiatöötajad lapsi viia lasteaeda ka siis, kui neil püsib veel köha või nohu, kuid ägedam haigus on möödunud, siis nüüd on tulenevalt COVID-19 pandeemiast seisukohad muutunud. Kuivõrd COVID-19 nakkust ei ole võimalik sümptomite alusel teistest hingamisteede viirushaigustest eristada ning väikeseid lapsi reeglina koroonaviiruse osas testimisele ei suunata (v.a kindla kontakti korral koroonapositiivse inimesega, reisimisel riskiriiki või vanema soovil), siis peaksid kõik lapsed jääma koju kuni haigussümptomid on täielikult kadunud.

Lapsele tegevuste pakkumisel tuleks lähtuda ikka tema seisundist. Kui laps on nii tõbine, et tahab ainult voodis pikutada, siis saab näiteks lugeda ja vaadata raamatuid, joonistada jne. Enamasti on lapsed aga ka haigena päris reipad, sageli isegi siis, kui neil on palavik. Kui laps ise tunneb end hästi, soovib mängida ja toimetada, siis ei ole vaja teda keelata – need ajad, kui haige laps pidi voodis pikutama, on möödas. Vaimset stimulatsiooni saab väikelaps eelkõige mängu kaudu ning kui laps soovib mängida, siis ei ole vaja teda haiguse pärast takistada. Päris koolitunni mõõtu aktiviteete võib-olla läbi viima ei hakkaks, aga kui laps on juba peaaegu terve ja ise sellega nõus, siis miks ka mitte. Päris hea reegel, mida lapsevanemad võiksid teada, on see, et kui laps tahab mängida ja on üsna tavapärase aktiivsusega, siis pigem ei ole vaja kahtlustada raskemat haigust, mis arsti tähelepanu vajaks. Arsti poole võiks aga kindlasti pöörduda siis, kui laps on loid, soovib ainult lamada ja ei huvitu mängust. Kõrge palaviku korral on selline käitumine siiski normaalne. Kui aga palavik langeb palavikualandajaid kasutades kiiresti, seejärel tavapärane lapse aktiivsus taastub ning haigus on kestnud ainult paar päeva, siis pole ikkagi muretsemiseks põhjust.

Kui laps ise soovib joosta, siis ei ole vaja teda keelata. Vanem ise ei peaks utsitama haiget last füüsilisele aktiivsusele, sest kui laps ise aktiivne ei ole, siis ilmselt vajab ta tõesti sel hetkel rohkem puhkust. Aga kui laps on ise aktiivne, siis olgu pealegi – kui ta tunneb, et tal on selleks jaksu, siis ei mõju see talle kuidagi halvasti.

Üldiselt arvan ma – ja rakendan seda ka ise oma last kasvatades – et väikelapsed võiksid ekraane vaadata nii vähe kui võimalik. Ma arvan lihtsalt, et lapse aju arenguks on olulisem kogeda maailma vahetult, mitte ekraani vahendusel, ja kõiki arendavaid külgi, mida ekraanidel on pakkuda, saab pakkuda ka ilma nendeta. Küll aga on olukordi, mil ekraanide kasutamine võib olla vajalik ja üks neist ongi olukord, kui laps on haige. Haige lapse eest hoolitsemine võib olla lapsevanemale väga kurnav, eriti kui ta on ise samuti haige. Samuti kaasneb lapse haigusega vanema jaoks sageli öine magamatus. Pidev haigele, tihti ka pahurale lapsele tegevuste välja nuputamine, mis võib pikaleveninud haiguse korral kesta väga kaua, ei ole samuti lihtne. Seega arvan, et on olukordi, kus lapsele ekraani abil meelelahutuse võimaldamine on kõike arvesse võttes kõigi osapoolte (vaimsele) tervisele parim lahendus. Kokkuvõttes võiks seda teha nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik ning võimalusel leida ka muid alternatiive.

Haige lapsega võib minna õue siis, kui tal ei ole palavikku. On haigusseisundeid, näiteks nohu, mille korral mõjub õues värskes õhus viibimine isegi hästi. Küll aga võiks arvesse võtta seda, et haige lapse koht ei ole teiste laste seltskonnas mänguväljakul. Väga oluline on teada, et ei ole olemas sellist asja nagu külmetushaigus. Kõik köha-nohu-palavik-stiilis haigused on viirushaigused (harvem bakteriaalsed nakkused), mis tähendab, et need on nakkavad. Kui laps köhib, aevastab, ta ninast voolab sekreeti, siis on väga tõenäoline, et ta võib nakatada ka teisi lapsi ja täiskasvanuid. Ja kuna haige olla on väga ebameeldiv, siis oleks kena ka teisi sellest säästa. Samuti on haige lapse organismi vastupanuvõime nõrgem ning ta võib ise kergemini haigestuda uude viirusesse, mille võib hankida sealtsamast mänguväljakult. Niisiis võib palavikuta lapsega õues pigem jalutada, loodust uurida või võimalusel oma koduhoovis mängida.

Haiguse korral, eriti palaviku, kõhulahtisuse või oksendamise esinemisel, on organismi vedelikuvajadus suurenenud. Kui laps ei soovi vett juua, siis võibki tema jooma meelitamiseks pakkuda mahla. Hea oleks, kui tegemist oleks täismahlaga, kuhu ei ole eriti suhkrut lisatud. Samas on haiged lapsed reeglina ka kehva isuga, seega vähe suurem suhkrutarbimine neile otseselt halvasti ei mõju, pigem kasutavad nad saadava energia ära. Teine aspekt, miks lapsed tavaolukorras peaksid janu korral jooma ainult puhast vett, on hammaste tervis. Ehk siis haiguse korral rohkem mahla juues tuleks kindlasti jätkata ka rutiinse hambapesuga.

Vedelikuvaegusest on lapsed eriti ohustatud just oksendamise ja kõhulahtisusega kulgevate viiruste puhul – sel juhul on nende jooma saamine määrava tähtsusega! Vastasel juhul võib vajalik olla haiglaravi, et manustada vedelikku tilguti abil. Kui laps nende sümptomite korral keeldub ka mahlast, siis minu arvates võib proovida ka näiteks limonaadiga (veidi võiks küll lasta sellel lahtuda, sest gaasilised joogid võivad magu veelgi ärritada), sest vedeliku tarbimine on sel juhul olulisem igasugustest suhkrustatud jookidega kaasnevatest probleemidest. Kui kõhuviiruses laps on muutunud loiuks ja pissib väga vähe või üldse mitte (väikelastel viitab sellele väiksem mähkmekulu), siis tuleb kindlasti pöörduda arsti poole, sest need sümptomid viitavad tõsisele vedelikuvaegusele.

Lastega annab tihti jutule saada mängu ja laulude kaudu. Võib mängida läbi, kuidas mänguloomadele erinevaid protseduure tehakse või ise sel teemal reipaid laulukesi välja mõelda. Kuna inhalatsioonide tegemine on raviprotseduur, mis on sageli väga oluline, siis siinkohal on minu arvates igati kohane vajadusel kasutada ekraanide hüpnotiseerivat mõju ja lubada lapsel sel ajal vaadata näiteks multifilmi või mõnda lauluvideot. Oma lapsega kasutasin viimase haiguse ajal samuti seda varianti, kuid kui ta oli väiksem, siis käisime temaga beebiviiplemise lauluringis ning seal õpitud laulud koos viibetega aitasid tollal väga hästi inhalatsiooni tegemiseks tähelepanu hajutada.

Ravimite andmisel tuleb enamasti kasuks asjaolu, et laste ravimid on reeglina magusa maitsega ja lastele nende maitse meeldib. Nagu igasuguse uute asjade maitsmise juures aitab ka siinkohal see, kui lapsevanem ise väga entusiastlikult räägib, kui hea ja maitsev see ravim on. Lapsed loevad tähelepanelikult ka vanemate näoilmeid, nii et igaks juhuks tasub kontrollida, ega me ise ravimitest, protseduuridest, arsti juures käimisest jms rääkides reflektoorselt miimikaga negatiivset emotsiooni ei väljenda ning sel juhul peame püüdma end paremini kontrollida.

Tahaksin veel rõhutada seda, et mitte kunagi ei tohi last arstiga hirmutada. Olen arstina töötades puutunud kokku mõne lapsega, keda on hirmutatud: “Kui sa oled paha laps / ei tee arsti juures nii, nagu palutakse, siis teeb arst süsti”. See teeb hilisema koostöö lapsega väga keeruliseks. Samuti ei ole vaja kasutada arsti juures käimisest rääkides selliseid fraase nagu “see ei ole üldse valus” ega “sulle ei tehta seal haiget”, sest laps ei pruugi osata kartagi, et keegi talle haiget võiks teha, kuid siis tal selline mõte tekib. Laps võib karta arsti juures käia puhtalt seetõttu, et see on tema jaoks uus kogemus ja ta ei tea, mida oodata. Loomulikult mängib rolli ka see, kui lapsel on varasemaid negatiivseid kogemusi (on kogemus haiget saamisega, on olnud haiglaravil jne). Kui lapsevanem suudab ise selles olukorras rahulikuks jääda ja oma last toetada, siis küll arst leiab viisi, kuidas lapsega koostöö saavutada.