Idee lapsega kodus olemisest tundub enne pere loomist ilus unistus
täis rõõmsaid hetki, kohvikutes käimist ja õues jalutamist. Tihti on
reaalsus üpris teistsugune. Rõõmsaid hetki on ja väljas käia saaks ka,
aga tegevuste ettevõtmine tundub suur eneseületus. Miks see nii on?

Suuresti on idee rõõmsatest hetkedest, kohvikutes käimisest ja muust
lõbusast enne laste saamist loodud ainuisiku vaatepunktist. Enne lapse
saamist ei ole võimalik väga ette kujutada seda kohustuste pagasit,
mis igapäevaselt kuklas istub - väsimust ning iseenda
"mitte-ideaalselt-täidetud-tassi". Seega kohanemine on äärmiselt
oluline: ei ole vaja unetundide arvelt kohvikus käia, sest "sõbranna
küll suutis". Kui enda tass on juba natuke rohkem täis, siis on ka
rõõmsad hetked rõõmsamad.

Kuidas aru saada, et levinud sünnitusjärgsest emotsioonideküllusest (baby blues) on saanud sünnitusjärgne depressioon? Kuidas üldse
sünnitusjärgset depressiooni ära tunda ja kuhu peaks pöörduma, et abi
saada?

Ei ole üldse ebatavaline, et peale sünnitust kogetakse baby blues-i
ehk emadusmasendust. Enamjaolt kestab see mõne nädala vältel pärast
sünnitust ning möödub pigem kiiresti. Emadusmasenduse sümptomid võivad olla:
tujumuutused, ärevus, ärrituvus, kurbus, suur unisus või hoopiski
unetus, vähenenud keskendumisvõime ja langenud söögiisu. Mõne nädala
jooksul peale sünnitust on see normaalne ning ei viita koheselt
depressioonile.

Sünnitusjärgse depressiooni puhul on sümptomid pikaajalised ja
intensiivsemad kui emadusmasenduse ajal. Lisaks tujumuutustele võib esineda sügavat masendust, liigset nutmist (ka ilma põhjuseta), võimetust enda lapsega
sidet luua, perest ja sõpradest eemaldumist, ülemäärast väsimust või
energiapuudust, huvi kadumist asjadest, mis varem naudingut pakkusid, rasket
ärevust ja paanikahoogusid, mõtteid enda või enda lapse vigastamisest,
korduvaid enesetapumõtteid. Sünnitusjärgse depressiooni puhul on oluline
pöörduda arsti/ämmaemanda poole ning saada vajalikku sekkumist
psühhiaatrilt/psühholoogilt/raseduskriisi nõustajalt.

Sotsiaalmeediast ja teistelt lapsevanematelt võivad tulla
ebarealistlikud ootused beebi/lapse arengu suhtes. Ilusaid pilte
vaadates, et teistel emadel on nii kodu, ise kui ka laps hoolitsetud
ning jõuavad veel ka tööd, trenni jms teha. Samal ajal oled ise
päev otsa pidžaamas ega pole kordagi sooja toitugi söönud. Selline
võrdlemine tekitab läbikukkumise tunde. Kuidas taolisest võrdlemisest
ja kõrgetest ootustest lahti saada?

Kõige tõhusam, aga ka ekstreemsem soovitus on see, et ära tarbi
sellist sisu. Praegusel hetkel on sotsiaalmeediasse tekkinud palju ka ausaid emasid, kes räägivad väga avatud kaartidega raskustest, mis
lapsega kaasnevad. Oluline on kuklas pidada ka seda, et kui palju Sina
ise positaksid sotsiaalmeediasse sassis kodu, ära nutetud silmi ja
pesemata juukseid. See, et seda ei ole näha, ei tähenda, et on mingi
hulk emasid, kellel selliseid raskuseid üldse ei ole.

Tihti on kõige raskem hetkedel, kui pole enda jaoks aega võtnud,
sõpradega või kasvõi üksi kuskil käinud. Mis võiks aidata, kui pole ka
üldse soovi ega energiat õhtul kuhugi minna?

Alati ei pea see enda hetk olema sotsiaalsus. Aga oluline on planeerimine.
Kasvõi korra kuus näiteks massaaži aja broneerimine on see, mis ühel raskel päeval aitab fookust paigas olla. Hea on teada, et tulemas on midagi, mis viib Sind
emaduse rutiinist välja. Kasvõi tunnikeseks. Samuti nagu ikka - oluline
on teha asju, mis meie vaimsele tervisele head on. Ja vahetevahel peab
end sundima. Täpselt samamoodi, nagu ei jaksa alati trenni minna, ei
jaksa alati ka sõpradega kohtuda. Aga kui koduvälisest sotsiaalsusest
on suur puudus, vaimne tervis kannatab ja tass on tühi, siis mõtleksin
ikkagi sotsiaalsuse suurendamisele vaatamata esmasest
motivatsioonipuudusest.

Päevas on tohutult rõõmsaid hetki, aga tihti on selline tunne, et kell
võiks juba 6 saada, et laste isa koju jõuaks. See tekitab omakorda
süütunde ja negatiivse spiraali. Kuidas sellest välja saada?

See on üsna levinud mure. Omakorda tekib selle osas küsimus, et miks
Sa ei peaks tahtma, et Sinu partner/lapse isa/mees, kellega laps on
jagatud kohustus, oleks juba teiega. Kunagi kasvatas lapsi kogu küla,
täna enamasti 1,5 kuni 3 aastat üks naine suurema osa päevast. On loomulik, et
igatsetakse partnerit ning soovitakse, et pere oleks koos ning
kohustused jagatud. Siin on vast aktuaalne ka mu lemmiklause: "Mu
laste isa väärib lastega sama palju aega kui mina."

Laste saamine paneb paarisuhte korralikult proovile. Põhiline
väljaelamine käib just paarilise peal. Kuidas saada suhe korda, kui
tugivõrgustik ei ole suur ega kahekesi kohtingule minemine pole
võimalik?

Paariteraapia! Väga hea koht, kus leida paarisuhtest üles ressursid,
mis stressirohketel aegadel kasutust ei leia.

Kuidas turgutada enesekindlust, kui see on pärast laste saamist
langenud? Karjääriauk ja vähenenud suhtlemine on tekitanud tunde, et
enam ei oska tööd nii hästi kui varem ning mõned kolleegid on selle
ajaga järele jõudnud/eest ära liikunud.

Eneseareng! Laps ei tähenda, et naise elu peab seisma jääma. Kes
soovib pühenduda 100% lapsele, võib seda teha. Kes soovib end
edendada, saab seda teha. Ühiskonna standardid on need, mis
enesekindlusele siinkohal suure paugu panevad - oluline on enda jaoks
välja mõelda, mida Sina tahad, mitte mida kolleeg, kellel lapsi
pole, on suutnud saavutada.

Tahaks teha kõike ja teha hästi. Toituda tervislikult, hoida kodu
korras, veeta lastega, kaasaga ja sõpradega kvaliteetselt aega, teha
trenni, olla tööl efektiivne jne. Seda tundub palju ja kõigega
tegelemine tundub lootusetu. Lõpuks sellest loetelust kasvõi mõne
asjaga tegelemise asemel võib end tihti avastada olukorrast, kus
igapäevaelust põgenemiseks oled mitu tundi telefonis või teleka ees
istunud, mis tekitab omakorda stressi juurde, et oleks võinud selle
aja mõnele n-ö kasulikule tegevusele kasutada. Kas sellisele
olukorrale on mõni lahendus? Kuidas ennast erinevate valdkondade vahel
jagada ja end samas ka hästi tunda?

Planeerimine-planeerimine-planeerimine! Ja teadvustamine, et kõike ei
pea jõudma - Sa oled lihtsalt inimene. Samuti kaaslasega kohustuste jagamine. Tihti näen ikkagi emasid, kes "suudavad alati kõike ise",
kuniks enam ei suuda. Oluline on küsida abi ja tuge enne, kui
tundideks väsimusest diivanile vajud. Isiklikult tunnen, et igasuguste
kohustustega toimetulek on lihtsam, kui tassi täitmise aeg on ette
teada. See on üks suurimaid nippe, mida siin oskan kaasa anda.

Kas koduse emana on võimalik läbi põleda? Mida peaks jälgima ja millal
spetsialisti poole pöörduma?

Absoluutselt. Kõiki üleval mainitud punkte depressiooni osas. Samuti
eneseanalüüs laiemalt - kas ma tunnen, et olen end ära kaotanud? Kas
kõik on ikka tõesti nii, nagu ma tahan, et oleks? Spetsialisti poole
peaks pöörduma kohe, kui tunned, et asi pole ikka päris nii, nagu
võiks. Esimene hea variant on perearst.

Lapsevanemad võivad tihti tunda süütunnet erinevatel põhjustel. Kas
laps sai ikka piisavalt aega ja tähelepanu, tervislikku isetehtud
sööki jms? Kas ma teen oma lapse jaoks piisavalt ja õigeid valikuid?
Kas ma ise olen lapse jaoks piisav? Kuidas vähendada nn ema süütunnet
(mom guilt)? Kas selline põdemine võib mõnel määral ka hea olla?

Mom guilt ei ole mitte midagi muud, kui metsikult suur ootus
iseendale. See on hea koht vaadata, kas Sa ootad endast "head ema",
mida Sa suure tõenäosusega suudad pakkuda, või "maailma parimat ema, kes kunagi ei eksi". Ehk siis, kui süümepiinad on õhtuse juustuburgeri osas, siis ei peaks
mõtlema sellele, et äkki laps oleks võinud ikkagi süüa ka täna
orgaanilist-mahedat-kodutoitu. Fookuse võiks panna sellisel hetkel
sellele, et lapsel on kõht täis, baasvajadused täidetud, ilmselt tänu
burgerile tuju hea ning Sinu tass sai natuke rohkem täis, sest said
kokkamise arvelt puhata. Mida rohkem täis tass, seda efektiivsem ema -
kuskilt peab vahel näpistama.

Isegi kui enne lapsehoolduspuhkust oli töö väga stressirohke ja
pingeline, ei viinud hetked tööl nii endast välja, et enesevalitsus
kaoks. Miks juhtub seda kodus palju rohkem? Millised on head tehnikad
enda kogumiseks ja rahu säilitamiseks?

Eks ikka taaskord enda tass. Isegi, kui tööl oli pingelisem aeg, sai
nädalavahetusel/õhtul end hoida. Lapsevanemaks saades on
eelisjärjekord paratamatult teistel - laps, majapidamine, lemmikloomad,
kaaslane. Justkui autopiloodil pannakse kõik endast ettepoole.
Parimaks tehnikaks ikkagi on "laps ohutusse kohta ja hetkeks
eemaldumine".

Kuhu pöörduda abi saamiseks?
Perearst!
https://rasedus.ee/
https://lahendus.net/
https://peaasi.ee/

Kui tegemist on pakilise murega, siis helista:

Lasteabi: 116111 (24h)
Ohvriabi telefon 116 006 (24h)
Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 (igapäevaselt kell 14-24)
Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Kiirabi: 112 (24h)

Või pöördu erakorralisele vastuvõtule:

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h) Paldiski mnt 52
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h) Raja tn 31
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h) Ristiku tn 1
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h) Jämejala, Pargi tee 6
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h) Haigla 1
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h) Ahtme mnt 95